Vandetõlgi institutsioon taasloodi Eestis 2001. aastal, mil Riigikogu võttis vastu vandetõlgi seaduse. Esimesed viis vandetõlki asusid pärast eksami sooritamist tööle 2003. aastal. Tänaseks on vandetõlke üle 50 ning esindatud on inglise, vene, soome, saksa, rootsi, prantsuse, hispaania, itaalia, norra, läti ja leedu keel.

Vandetõlgiks pürgijal peab olema kõrgharidus, ta peab sooritama vandetõlgi eksami, tõendamaks oma oskusi, teadmisi ja pädevust. Enne vandetõlgi kutse saamist tuleb anda justiitsministri ees vanne.

Vandetõlkide koda sai loodud 2012. aastal.

1. jaanuaril 2014 jõustus uus vandetõlgi seadus, mille kohaselt osutab vandetõlk ametlikku dokumentide tõlkimise teenust. Vandetõlgi poolt tõlgitud dokument on vandetõlgi tõlge (varasemalt kinnitatud tõlge, notariaalne tõlge).

Vandetõlk vastutab tõlke õigsuse eest ning lisab sellele oma allkirja ja pitseri. Erinevalt vandetõlgist kinnitab notar tavaliselt üksnes tõlkija allkirja õigsust. Notar ei kontrolli tõlke kvaliteeti ega õigsust ning ei vastuta selle eest.

Vandetõlgil on õigus kinnitada tõlgitavate dokumentide ärakirjade õigsust, samuti arvutivõrgu kaudu kasutatavatest andmekogudest tehtud väljatrükkide õigsust.

Vandetõlk töötab kiiresti ja paindlikult, vastutades oma teenuste kvaliteedi eest.

Alates 2015. aastast teevad ametlikke tõlkeid eesti keelest võõrkeelde vaid vandetõlgid. Aastast 2020 hakkab sama kehtima ka võõrkeelest eesti keelde tehtavate ametlike tõlgete kohta.

Avaliku ülesande korras tõlgivad vandetõlgid ka seadusi ja välislepinguid.